М. Лермонтов. Утес («Ночевала тучка золотая...»)KALJU

Ночевала тучка золотая На груди утёса-великана; Утром в путь она умчалась рано, По лазури весело играя. Но остался влажный след в морщине Старого утёса. Одиноко Он стоит, задумался глубоко, И тихонько плачет он в пустыне. Öö veetis kuldne pilv suure kalju rinnal. Vara hommikul sööstis teele... sööstis oma teele. mängeldes rõõmsalt sinitaevas.. Vana kalju kortsulisse palgesse, puudutusest jäi niiske jälg Nüüd üksi seisab vana hiiglane, sügavais mõtteis vaikides... tühjusest nuttes... ooo...oo...oooo Ja nii tasa, et tuulgi ei kuule, nutab kalju, kõnnumaal tühjuse keskel. Но остался влажный след в морщине Старого утёса. Одиноко Он стоит, задумался глубоко, И тихонько плачет он в пустыне. Vana kalju kortsulisse palgesse, puudutusest jäi niiske jälg Nüüd üksi seisab vana hiiglane, sügavais mõtteis vaikides... tühjusest nuttes... ooo...oo...oooo